Randmemurd ja randmenikastus

Talvel käisin lumelauaga mägedes sõitmas ja kohe esimesel õhtul kukkusin nii, et murdsin parema käe randmeluu ja nikastasin vasaku käe rannet.

Olin valinud alustuseks kergema ja väiksema mäe, aga kuna oli juba hilja õhtul, siis töötas ainult üks suusatõstuk. Suusatõstuk oli selline, kus pidi ise püsti seisma ja nii tõstukist kinni hoides ise maas libisedes mäkke tõusma. Viimati sõitsin lumelauaga umbes 10 aastat tagasi. Teadsin, et kohe esimese korraga ma mäest üles ei saa. Nii oligi. Kiirelt kaotasin tasakaalu ja kukkusin, aga tõstukist lahti ei laskunud, sest mu eesmärk oli kasvõi mõõda maad lohisedes üles mäetippu jõuda. Hiljem õhtul avastasin, et pükstelt kulusid lohisedes õmblused lahti.

Sellist tüüpi suusatõstuk, kus peab ise seisma ja tõstukist kinni hoides mõõda lund edasi libisedes mäest üles sõitma.

Kui olin võibolla umbes poolel teel, siis lasin tõstukist lahti ja otsustasin, et aitab küll ja saan natukenegi mäest alla sõita ja küll siis proovin jälle uuesti üles minna. Kogematta läksin tõstukist selles suunas, kus oli kõige raskem ja järsem rada, aga sellest polnud eriti midagi, sest ma teadsin, et küll ma alla sealt saan rahulikult luieldes. Suusatõstukiga üles sõites on üks jalg klambriga lumelaua küljes ja teine on vabalt. Hakkasin vaba jalga ka klambriga lumelaua külge panema ja siis avastasin, et teist klambrit polegi.

Lumelaud koos klambritega. Mul oli üks klambririhm puudu minu esimeselt lumelaualt.

Mis seal ikka, alla pidin ju saama, et uut lumelauda asemele küsida. Võtsin ka teise jala lumelaua küljest lahti ja istusin tagumikuga lumelauale nagu kelgule ja sõitsin allapoole. Kiirelt jõudis minuni mäel töötaja ja ütles, et nii ei tohi ja et ma pean seal ootama ja siis ta toob mulle uue lumelaua. Ootasin ja ootasin ja saingi omale täiesti tuttuue lumelaua, millega niiõelda nõuetekohaselt alla sõitsin.

Lumelauaga sõitmine. Pildil ei ole mina.

Algas minu teine katse mäetippu jõudmiseks. Jõudsin juba peaaegu tippu välja, aga siis jäi tõstuk korraks seisma. Vahel seisatakse tõstuk, kui keegi kukkus või juhtus muu säärane. Ma siis lasin tõstukist lahti ja sõitsin alla, aga seekord teiselt poolt tõstukirada, sest see oli laugjam. See oli siis mul nagu esimene tõsisem mäest allasõit üle kümne aasta, sest eelmine sõit teiselt poolt tõstukirada oli siiski lihtsalt kuidagimoodi turvaliselt allapoole libisemine ja seal mingit naudingut ei olnud, sest rada oli järsk.

Kolmandal korral proovisin üles sõita koos ühe teise inimesega ja hoidsin temast ja tõstukist kinni. Temal olid suusad jalas ja minu lumelaud sihtis ikka kogu aeg nii, et sõidaksin üle tema suuskade. Ta muudkui kordas mulle, et ma nii ei teeks, aga ega ma teisiti ei saanud, sest mu kogu keha oli pinges ja eesmärk oli püsti seistes üles jõuda. Üles tippu ma sain, aga kogu tee üles muudkui kiljusin teisele inimesele kõrva, sest kogu aeg oli tunne, et nüüd kohe kukun ja kaotan tasakaalu.

Sõitsin alla ja tundsin ennast juba vabamalt. Vahel kukkusin põlvili, aga sellest polnud midagi. Olin muidugi mures, et põlved terveks jääks ja püüdsin olla ettevaatlik. Sõitsin nii, et oleks natuke lõbus, aga samas, et kiirus liiga suureks ei kasvaks ja et oleks turvaline. Kuna ma ei saanud ideaalselt hakkama, siis loomulikult jõudsin mõelda, et milleks ma üldse lumelauaga sõidan, kui see nii keeruline on ja et milleks ma üldse mäele tulin.

Neljandal korral hakkasin jälle koos teise inimesega mäest üles sõitma, aga ta kaotas kohe algul tasakaalu ja kukkus ja lasi tõstukist lahti. Mina jäin õnneks püsti säilitades tasakaalu ja mul õnnestus nii üksi tippu sõita. Kui ma õigesti mäletan, siis see oligi mu viimane kord, kui üles sõitsin, sest sellel laskumisel juba kukkusin tõsiselt.

Laskudes vaatasin kuidas teised nii vabalt alla sõidavad. Ma püüdsin hakata teiste nii vabat sõitu järgi matkima. Ma arvan, et olin juba kolmveerand maad allapoole sõitnud, kui lõpuks tõsiselt kukkusin. Ma lihtsalt kaotasin valvsuse ja muutusin veidi liiga julgeks ja ei olnud enam ettevaatlik. Kiirus kasvas ja pidin sooritama pöörde, aga ma ei saanud pöördega õigesti hakkama ja siis kukkusingi. Ma ise kõrvalt ei näinud, kuidas õnnetus juhtus, aga loogiliselt mõeldes kukkusin ma suure hooga selili, sest lõin ka kukla vastu maad. Mul oli kiiver peas ja suusaprillid ees. Oleks ma näoli kukkunud, siis oleks ka suusaprillid paigalt liikunud, aga need olid korralikult ees.

Umbes nii ma istusingi lumel peale kukkumist. Pildil ei ole mina.

Arvatavasti panin mõlemad käed kukkudes toeks seljataha ja nii tekitasin omale randmetraumad. Peale kukkumist sain kohe mõlema käe sõrmi liigutada v.a. põidlaid. Vasaku käe olukord tundus parem ja sellega toetasin paremat kätt. Ühed mäest laskujad jäid minu juures seisma ja küsisid, et kas vajan abi. Nad helistasid kuhugi ja kutsusid suusasaani, kes mind mäest alla sõidutaks.

Ma oleks tahtud ise mäest alla jalutada, sest ma visuaalselt nägin, et ma olen suusatõstuki alguskohale suhteliselt lähedal ja saaksin ise alla küll. Aga ma pidin seal lumel lamama ja istuma ja see ootamine oli kuidagi väga pikk. Vöörad abivalmis laskujad võtsid mul lumalaua saabaste küljest ära, sest ise ma ei suutnud sel hetkel kätega enam midagi teha.

Tuli suusasaan ja sõidutas mind mäest alla. See oli muidugi eriline sõit, sest ma ei saanud ennast kätega kuskilt kinni hoida. Pidin kuidagi jalgade abil saanil istudes tasakaalu hoidma, et ma uuesti ei kukuks. Jõudsime õnnelikult alla ja siis pani saanijuht mul paremale käele lahase ja vasakut pidin ise kuidagi hoidma.

Umbes sellise mootrsaaniga sõidutati mind mäelt alla. Pildil ei ole mina.

Ma ei olnud loomulikult mäel üksi ja minuga koos olnud reisiseltskonna ühte liiget nägin juhuslikult, kui ise ootasin saani. Hüüdsin teda ja ta arvas, et mul läks lumelaud katki ja et ma ootan uut. Õnneks ta oli samal ajal saani juures, kui saan alla jõudis. Ta aitas mu lumelauda kanda ja nii läksime suusalaenutuspunkti.

Ma sain jah siis jalgu või pead või küünarnukke kasutada, aga ma ei saanud ise ei ust lahti, ega saapaid jalast, oma jalanõusid jalga, kiivrit peast ega prille eest. Ma ei saanud enam ise midagi teha. Kui kukkusin, siis oli valus ja parem labakäsi rippus kuidagi randme küljes, aga nutma ma ei hakanud kordagi. Ma võibolla ei tahtnud teiste ees nutta, aga võibolla ei nutnud ma seepärast, et mul olid suusaprillid ees. Ma ei saanud ise prille eest ja nuttes poleks pisarad saanud prillide seest kuskile voolata ja nii oleks nägemine ebaselgeks muutunud.

Kui ma suusalaenutuspunktis olin ja palusin omal suusaprillid eest võtta, siis hakkasin koheselt nutma. Enam polnud mingit takistust. Kuna ma ise hakkama ei saanud, siis palusin, et mul võetakse ka kiiver peast ja pandaks müts pähe, et mult võtakse saapad jalast ja pannakse mu oma jalanõud jalga. Nii oligi mu talvespordiharrastamine selleks korraks läbi.

Edasi sõitsime aega viitmata autoga traumapunkti, mis asus umbes tunni aja autosõidukaugusel. Ega autoteed ei ole ideaalselt siledad ja iga väiksem värin, mis autosõit tekitas, tegi ka mu randmetele haiget. Püüdsin hoida käsi nii, et oleks vähem raputavam ja vähem valusam. Lisaks valule, oli mul ka külm, sest ma olin piisavalt kaua lumel lamanud või istunud ja lisaks olin ka ennem veidi higistanud, sest tegin ju ikkagi sporti. Ma ei tahtnud midagi süüa ega juua, sest mõtlesin, et äkki on vaja operatsiooni teha ja siis on parem, kui ei söö ega joo.

Jõudsime traumapunkti ja registreerusime ja hakkasime oma järjekorda ootama. Seal oli hea süsteem. Kõik, kes pidid röndgenit tegema, olid ühes järjekorras ja muude haigustega olid teises järjekorras. Õnneks väga palju rahvast ei olnud, aga oli teadmatus, et kaua ootama peab. Ukse taga ootasin järjekorras võibolla kuni 2,5 tundi ja olin õnnelik, sest olin lugenud, et Eestis peab vahel isegi 5-6 tundi ootama. Aeg mõõdus suhteliselt kiirelt. Selle aja jooksul jõudsin omale soojad ja kuivad riided selga panna ja võtsin käelt lahase, et lahase alt oma riideid kätte saada. Loomulikult mind abistati kogu aeg, sest ise ma ju ei saanud midagi tehtud. Mul oli mägedesse minnes palju soojaid ja kuivi riideid kotiga kaasa võetud ja nüüd oli hea, et need mul olemas olid. Ma arvasin, et arst kindlasti ei hooli mu riietest ja vajaduselt lõikab mul riided seljast ja seepärast tegin nii, et selga jäi vist ainult t-särk, mida saab ka hiljem lihtsalt ära võtta.

Vist umbes selline nägi mu luumurd välja.

Kuigi tundus, et mu ranne on murdunud, siis ma lootsin, et ehk on ikkagi terve. Arsti vastuvõtuosakonnas tehti mõlemast randmest rõndgenpilt. Siis pidin jälle ootama natuke ja tuli arst koos pildiga. Rääkis midagi inglise keeles ja ei mina saanud täpselt neist väljenditest aru, sest ega ma kõiki sõnu ka ei tea. Küsisin üle kasutades neid sõnu ja väljendeid, millest ma aru saan. Siis arst kinnitas, et jah, mul on paremal käel randmemurd, aga vasakul õnneks mitte. Ma hakkasin koheselt nutma, sest ma ju ikkagi olin lootnud, et ei ole murdu. Paremal käel oli radius luul murd.

Minu parem käsi kipsis.

Edasi läksin ruumi, kus pandi paremale randmele kips. Arst seletas, et luuotsad on teineteise suhtes paigalt nihkunud. Ma ei saanud aru, mis suunas olid luuotsad teineteise suhtes nihkes. Mõlema käe randmed olid täpselt sama koha pealt valusad ja paistes. Valu ja paistetus oli randme pealt põidlaga ühel joonel randmeluu kinnituskoha juurest.

Kipsi peale panemise ruumis oli ka rõndgeniaparatuur. Sel ajal, kui mul käsi kipsi pandi, oli kõik niiõelda otse ekraanilt näha, et mismoodi luu on kokku panud ja kas on ikka õiges asendis. Ma ei saanud sellest loomulikult aru. Arvasin, et arst näitab mulle seinal pilti, mis oli eelnevalt tehtud. Alles siis, kui kips oli juba peal, siis sain aru, et see oli nn otsepilt kogu aeg toimuvast. Arstiõde hoidis mul kätt ja tal oli 2 sõrmust sõrmes ja siis ma vaatasin, et mis imelikud asjad mul seal pildil on ja siis alles sain aru ja oli kahju, et ma kohe seda ei taibanud ja ei osanud seda kogu aeg jälgida.

Enne kipsi panemist tehti paremale käele luude murdumiskohta tuimestav süst. See oli nii valus ja ma hakkasin siis kohe jälle nutma. Ma vist ehmatasin arstigi ära. Arst katsus mõne aja pärast seda murdumiskohta ja mul oli ikka veel valus. Siis mõtlesin, et kas tõesti valu ei kaogi ära ja sedasi läbi valu pannakse kips. Mingi aja pärast tuli arst tagasi ja katsus jälle rannet ja valu oli täielikult kadunud ja ma ei tundnud enam midagi. Arst ja arstiõde tegid siis midagi mu käega, aga ma ei vaadanud sinnapoolegi, sest ma ei tahtnud vaadata, mida nad teevad, sest siis oleks vist veel rohkem nutma hakanud. Igatahes nad venitasid jõuga luud õigesse asendisse ja siis panid kipsi peale. Peale kipsi panekut tehti uus rõndkenülesvõte, mis näitas, et kõik on korras ja arst oli rahul.

Arsti arvates oli mul vasaku käega kõik korras (ainult nikastus), aga mina nii ei arvanud. Ma ei saanud vasakut kätt randmest puudutada ega liigutada ja ma ise tundsin, et käsi on sama valus nagu parem käsi. Palusin, et arst paneks vasakule käele ka sideme, sest siis sain kindel olla, et ma ei traumeeri seda kätt kogematta veelgi. Arst käskis ööseks sideme ära võtta, aga ma teadsin, et kui juba ta sideme peale paneb, siis ma seda ennem ära ei võta, kui pean minema visiidile, et näidata, kuidas käsi on paranenud.

Minu vasak käsi sidemes.

Mul oli vasakul käel side peal peaaegu 2 nädalat, sest siis ma tundsin ise ka, et nüüd on käe seisund piisavalt hea ja ma olen valmis sideme eemaldama ja elama ilma sidemetta. Ka peale sideme äravõtmist oli vasak ranne valus ja ma ei saa kõiki asju teha, aga see ranne vähemalt hakkas paranema ja ma sain ise aru edusammudest. Sain vasakut käsivart ka keerata/pöörata juba normaalselt, aga randmele painutusi teha ei julgenud.

Minu vasak käsi sidemes.

Arsti juures käisin kokkukasvanud luud näitamas umbes kahe nädala pärast peale kipsi panekut. Paremast käest tehti rõndken. Arst selgitas, et luu ei ole täiuslikult ideaalselt kokku kasvanud, aga viga jääb sellistesse piiridesse, et operatsiooni teha vaja ei ole ja et las nii jääbki. Luud olevat teineteise suhtes veidi vale nurga all kokku kasvanud. Kuna mulle see uudis hästi ei kõlanud, siis ega ma ei saanud edasisest jutust aru, milline see vale nurk on.

Minu vasak käsi vahetult peale sideme eemaldamist.

Arst seletas, et tavaline luu on veidi ühes suunas, aga mul on nüüd veidi vastupidises suunas. Mind tegi murelikuks see, et kuna arst mainis sõna operatsioon, siis minu arvates on asi juba piisavalt halb. Kui asi oleks hea, siis poleks operatsiooni kohta sõnagi mainitud. Arst kinnitas, et kui kips ära võtta, siis luu veidi valet kokkukasvamist käega katsudes tunda ei ole võimalik ja oma igapäevaelus ma ei saa kuidagi aru, et kõik ei ole täiuslik ja et ainult rõndken võib nn viga näidata.

Minu vasak käsi vahetult peale sideme eemaldamist.

Arst määras mulle järgmiseks käe ülevaatuseks aja, mis oli 4 nädalat peale kipsi panekut. Ma mõtlesin, et ma ei lähegi sinna kohale. Mul ei ole ei Eestis ravikindlustust, ei mingit reisikindlustust ega ka välismaal mingit ravikindlustust. Iga asi maksab traumapunktis väga palju. Ma mõtlesin nii, et kui ma kätt hoian ja seda kuidagi ei traumeeri, siis luu enam ei nihku ja mingit muud moodi kokku ei kasva ja nii mul polegi vaja uuesti maksta hiigelsummasid, et kuulda vastuseks, et kõik on endine. Kipsi oleksin olnud suuteline ka ise eemaldama.

Algul ma arvasin, et kips jäetakse peale neljaks nädalaks. Kui aga esimesel ülevaatusel käisin, siis arst ei maininud tegelikult midagi kipsi äravõtmisest. Ütles vaid, et järgmine ülevaatus on kahe nädala pärast. Minu arvates võis see seega tähendada, et kips võidakse ära võtta siis, aga võidakse ka veel peale jätta. Internetist lugesin, et eri juhtumitel on kips peal kuu kuni 3 kuud. Ega ma ju ei teadnud, palju minu juhtumi puhul tavaline aeg on ja mitte kellegi käest ei olnud mul ka nõu küsida.

Otsustasin iseseisvalt, et mina arsti juurde teisele ülevaatusele ei lähe, sest ma ei taha jälle nii suurt summat selle eest maksta. Helistasin arsti vastuvõttu ja lükkasin oma visiidi arsti juurde veel kahe nädala võrra edasi ja seega lootsin, et kuus nädalat peale kipsi pealepanekut on selline kindel aeg, millal mul kindlasti kips ära võetakse.

Minu parem käsi vahetult peale kipsi eemaldamist.

Läksingi vastuvõtule, kui kips oli peal olnud 6 nädalat. Esmalt võeti kips ära ja alles siis tehti rõndgenpilti ja arst ütles, et kõik on kombes. Edasi käskis ta mul minna koheselt peale kipsi ära võtmist füsioterapeudi juurde, kes näitab ette harjutusi, mis ma pidin tegema hakkama. Ma lõin siis jälle põnnama, sest mõtlesin, et see on kindlasti lisatasu eest ja ei mina jõua seda kõike kinni maksta. Istusin siis füsioterapeudi kabineti ukse taga ja enne uksest sisse minemist käisin registratuurist uurimas, et palju see ikkagi maksab. Minu suureks rõõmuks õeldi, et see on tasuta. Arst näitas harjutused ette ja andis paberi harjutuste piltidega kaasa ja nii ma asusingi järgmisest päevast ise harjutusi tegema.

Minu parem käsi vahetult peale kipsi eemaldamist. Ühes kohas oli nahapind kollakas ja kuiv. See oli koht, kus verevarustus oli kõige rohkem häiritud kipsi all ja nahapind oli ära kuivanud. Nüüd on kõik juba korras ja normaalne.

Füsioterapeut oli pahane, et mul oli käsi kipsis 6 nädalat. Ta ütles, et ainult 4 nädalat oleks pidanud olema. Kui ma siis uurisin, et mis kahju see kips siis tegi, kui nii pikalt oli, siis ta ütles, et taastumine võtab lihtsalt nüüd rohkem aega, sest ranne oli ikkagi liikumatult 6 nädalat. Ta palus mul teha harjutusi 5-6 korda päevas ja nii järjest 6 nädalat. Ma tegin korralikult harjutusi 7 päeva ja edasi ei teinud enam kordagi neid harjutusi.

Minu parem käsi vahetult peale kipsi eemaldamist. Nii viltu käsi oligi kipsi ära võttes.

Esimene päev peale kukkumist

Öösel peaaegu ei maganud, sest traumapunktis tehtud tuimestava süsti mõju kadus ära ja mul ei olnud mitte mingeid valuvaigisteid. Ma olin peaaegu öö otsa üleval ja liikusin ruumist ruumi. Kuna ma ei saanud iseseisvalt isegi riideid selga, siis mul oli külm ja nii ma siis käisin ja istusin soojal põrandal pesemisruumis ja siis jälle teleka ees. Ühel kohal suutsin olla 20 minutit ja siis pidin jälle liikuma. Muudkui vahtisin kella ja ootasin, et tuleks hommik ja saaks apteeki minna ja valuvaigisteid osta. Vahetult enne hommikut uinusin kuidagimoodi. Hommikul ärgates olid mõlema käe sõrmed paistes. Apteegist ostsin valuvaigisteid ja hakkasin neid võtma ja valu kadus ja ma sain ennast jälle suhteliselt normaalselt tunda.

Ma õppisin kiirelt, kuidas jalgade ja varvaste abil voodist tekk endale peale tõmmata. Ainuke asi, millega ma iseseisvalt hakkama sain oli tualettruumis tagumiku puhastamine (õnneks sedagi). Ei ma saanud ise panna riidesse, ega riideid seljast. Tualetti minemiseks pidi keegi mul püksid jalast tõmbama ja hiljem jälle jalga tagasi panema. Ei saanud ka pudelit avada vee joomiseks. Ei saanud hambaid pesta, dushi all käia, nägu pesta, söögiriistu kasutada. Tualetiukse sain küünarnuki abil lahti. Wc poti kaane tõstsin üles ja langetasin varvaste abil. Wc poti nupule vajutasin varbaga. Toitu sõin taldrikust otse suuga ilma söögivahendeid tarvitamata. Vett jõin kõrre abil.

Seega ma vajasin abi sisuliselt kõiges. Koheselt peale kukkumist kadus mul kätest igasugune jõud momentaalselt. Kuigi ma sain sõrmi liigutada, siis ma ei suutnud näiteks sõrmede abil isegi tavalist väikest nõdepesusvammi kokku pigistada. Ei suutnud ma ka midagi sõrmede abil üles tõsta. Justkui mul polekski enam lihaseid olnud. Saan aru, et selline asi võib tekkida nii, et üldse lihaseid ei kasuta ja siis need kärbuvad ja nii kaob jõud tasapisi, aga ma olin ju enne kukkumist tugev. Suutsin isegi õigesti kätekõverdusi ja rippes lõuatõmmet teha. Nii kui õnnetus juhtus, oli silmapilk kogu jõud kätest kadunud. Ju see oli mingi psühholoogiline effekt, sest teisiti ma seda seletada ei oska.

Teleka suutsin kuidagi mängima panna ühe sõrmega, aga see tegevus oli juba valulik, sest teleka nuppu tuli kuidagi liiga tugevalt vajutada ja kanaleid ma ei proovinudki vahetada. Proovisin arvutit kasutada, aga ma ei saanud käsi painutada ega pöörata ja nii pidin käsi õlgadest painutama, et saaksin panna käe nii, et sõrmeotsad oleksid suunaga allapoole.

Õhtul käisin väljas jalutamas, aga peale jalutuskäiku olid sõrmed rohkem paistes ja ega mugav jalutada ei olnud, sest pidin olema ettevaatlik ja kindlalt püsti püsima.

Teine päev peale kukkumist

Kuigi võtsin valuvaigisteid, siis öösel ma ikka normaalselt magada ei saanud. Ma ei saanud käsi kuskile panna, sest igas asendis oli valus või ebamugav olla. Ainuke asend, kus ma sain käsi nii hoida, et käed saaksid küünarnukist alates juba toetust ja oleks enam vähem mugavalt, oli seliliasend. Mõlemale küljele panin käte alla padjad ja nii pidingi selili magama käed puhkamas patjadel. Igatahes ma magasin paremini kui esimesel ööl. Hommikul ärgates olid näpud paistes. Ma ei kasutanud kordagi päevasel ajal sidet, millega kätt kaela riputada, sest mul ei olnud mingit sidet või asja millest side teha. Minuga oli kõik endine, muid oskusi igapäevaelus juurde ei tekkinud võrreldes esimese päevaga. Õhtul käisin väljas jalutamas, aga peale jalutuskäiku olid sõrmed rohkem paistes ja ega mugav jalutada ei olnud, sest pidin olema ettevaatlik ja kindlalt püsti püsima.

Kolmas päev peale kukkumist

Magasin halvasti, aga magamine käis ikka nii, et lamasin selili ja käed olid kõrval patjadel. Võtsin ikka valuvaigisteid ja hommikuks olid jälle sõrmed paistes. See oli esimene päev, kus sain iseseisvalt hommikumatli selga. Selleks kasutasin muidugi esmalt varvaste abi, et hommikumantel diivanile laiali laotada ja kuidagimoodi suutsin sipeldes käed varrukatesse ja hommikumantli üle õlgade saada. Hommikumantli vööd kinni ei saanud, aga vähemalt oli mul nüüd võimalus ise riietuda kasvõi ainult hommikumantlisse. Käisin ka jõusaalis rühmatrennis Bodypumpis, aga ilma kangi ja raskusteta. Trennis oli väga raske ja väga väsitav, kuigi enne luumurdu olin tugev. Trennis nõrk olemine tekitas suurt pettumust.

Õlad oli haiged ja pinges, sest kõik liigutused, mida ma tahtsin kätega teha, käisid läbi õlgade. Käte pööramine või üleüldse liigutamine, kõik liigutused tegin käsi õlgadest pöörates.

Neljas päev peale kukkumist

Magasin halvasti, käed valutasid ja hommikuks olid väga paistes. Võtsin ikka valuvaigisteid. See oli päev, kus suutsin iseseisvalt t-särgi selga panna, aluspüksid ja pikad püksid jalga tõmmata. T-särk oli suurem ja lohvakam, et oleks kergem selga panna. Pükse sain jalga nii, et kuidagi jalgu ja keha vingerdades sain püksid päris kõrgele ja siis veidi kätega püüdsin aidata. Pikad püksid sain jalast nii, et varbaga tõmbasin ühe sääre talla alla ja siis seisin teisel säärel ja tõmbasin jalgu pükstest välja. Käsi rusikasse panna eriti hästi veel ei saanud ja eriti raske oli vasaku käega. Õhtul käisin jõusaalis rühmatrennis Spinningus (kohapeal ratta seljas istumine). Kätega ma kuskile toetada ei saanud ja püüdsin kogu aeg käsi ülal hoida, aga nii oli väga väsitav. Püüdsin uut nõudepesukäsna kokku pigistada, aga ei saanud hakkama. Seejärel püüdsin kasutuses olevat nõudepesekäsna kokku suruda, sest see oli veidi pehmem, aga ka seda ei suutnud ma kokku pigistada.

Viies päev peale kukkumist

Magasin ikka selili, käed kõrval patjadel, aga magasin juba palju paremini. Poolest päevast lõpetasin valuvaigistite võtmise. Hommikuks ei olnud sõrmed nii paistes nagu eelnevatel hommikutel. Õhtul sain iseseisvalt sokke jalga panna ja suutsin ka iseseisvalt pikavarruga pluusi selga panna. Suutsin esmakordselt ise näole kreemi panna. Õhtul suutsin ise kuidagi nii kahvlit näppude vahel hoida peopesas, et sain juba kahvliga süüa, aga see oli väga aeglane ja vaevaline tegevus ja ma eelistasin süüa suuga otse taldrikult. Sain iseseisvalt autoukse väljaspoolt lahti. Õhtul käisin jõusaalis rühmatrennis pilateses ja Zumbas ja ka BodyPumpis. BodyPumpis olin jälle ilma kangita loomulikult. Zumba on muidu tore, aga kuna ma ei saanud kätega vehkida, hüpata jne, siis oli Zumba väga ebamugav ja ma läksin poole trenni pealt minema. Sain mõlemaid käsi juba suhteliselt kergelt rusikasse panna. Tekkis tunne, et käsivars on kipsi all peenemaks jäänud. Suutsin vasakut labakätt umbes 90 kraadi keerata/pöörata ja see tegi elamise veidi lihtsamaks. Suutsin nõudepesukäsna kokku pigistada juba mõlema käega. Et ma treenimisega hakkama ei saanud, olin ikka väga pettunud.

Kuues päev peale kukkumist

Magasin hästi. Parem käsi valutas natuke, nagu oleks lihased väsinud. Parem õlg on juba paar päeva eriti haige olnud, sest liigutasin käsi õlgadest ja see oli harjumatu tegevus, ju oli õlg ära väsinud pidevast liigutamisest. Hommikul olid vasaku käe sõrmed paistes aga parema käe omad mitte. Suutsin iseseisvalt lusikaga süüa. Suutsin iseseisvalt pesugeeli topsi sisse valada, et pesu pesta. Arvutiga kirjutamine oli väga väsitav ja raske, sest pidin käsi õlgadest ülal hoidma ja pidin ükshaaval vaevaliselt klahve vajutama. Mõlema käe rusikasse vajutamise lihased olid valusad ja ma ei tahtnud enam käsi rusikasse panna. Nii ebameeldiv valu oli päeval, et ma tahtsin lihtsalt olla voodis ja mitte midagi teha. Trennis ei käinud. Õhtul sõin ise kahvliga. Valuvaigisteid enam ei tarvita. Iseseisvalt suutsin autoukse seestpoolt kinni tõmmata. Sain iseseisvalt tossupaelad lahti võtta ja jalanõud jalast võtta.

Seitsmes päev peale kukkumist

Magasin hästi. Parem õlg ja õlavars olid ebamugavalt valusad. Hommikul ärgates olid vasaku käe sõrmed paistes. Vedelesin voodis lõunani. Sõin ise lusikaga. Keerasin ise välisukse väljastpoolt lahti. Seestpoolt keerasin ukselukku varvaste abil lahti või kinni. Sain ise suusapüksid jalga ja jalast. Sain ise jope selga ja seljast. Sain ise mütsi pähe ja peast ära. Tulin üksi trennist koju. Lühikesed trennipüksid, pika varrukaga trennipluusi ja trennirinnahoidja aitasid riietusruumis teised seljast. Ise ei saanud ka jopelukku kinni. Suutsin iseseisvalt õuna hoida ja õuna süüa. Käisin rühmatrennis, kus tehti üldtugevdavaid harjutusi. Ma abivahendeid ei kasutanud ja ise ei suutnud isegi trennimatti tassida ja palusin selleks teiste abi ja kuidagi väga piinlik oli.

Kaheksas päev peale kukkumist

Sain vasakut kätt randmest juba natuke painutada. Vasakut kätt sain umbes 180 kraadi keerata/pöörata. Ise sõin lusika ja kahvliga üsna vabalt. Söömine käis mul ainult vasaku käega. Magasin hästi, aga hommikul ärgatas oli paremal käe pulsseeriv ebameeldib valu ja sama oli päeval magades. Hommikul käisin jõusaalis kahes järjestikuses rühmatrennis, kus tehti üldkehalisi tugevdavaid harjutusi. Abivahendeid ma kasutada ei saanud  endiselt, aga näiteks küünarnukkidele toetudes sain seista plangu asendis. Tundsin juba, et vasak käsi on päris heas seisundis ja et võiksin isegi sideme käelt ära võtta, aga ei võtnud veel. Hommikul ärgates sõrmed paistes ei olnud. Sain käsi hästi rusikasse panna. Jalutasin õhtul väljas.

Üheksas päev peale kukkumist

Magasin hästi, aga ikka selili ja käed lamamas külgedel patjadel. Sõrmed ärgates paistes ei olnud. Ennelõunal käisin väljas mitmetunnisel jalutuskäigul ja kipsis käsi rippus muudkui. Teel koju olid sõrmed juba kergelt paistes ja parem käsi valutas. Kips oli vist veidi alla vajunud või oli käsi paisunud ja verevarustus häiritud. Paremat kätt oli raske rusikasse panna. Pärastlõunal magasin natuke ja siis käed taastusid ja paistetus alanes ja valu kadus. Õhtul käisin jõusaalis rühmatrennis BodyPump ja Zumba ja tegin kaasa ainult kergelt ja loomulikult ilma raskusteta. Vasakut kätt sain juba keerata/pöörata peaaegu täies ulatuses ja ka randmest natuke painutada.

Pesemine on kipsisoleku ajal nii välja näinud, et ma olen seisnud dushi all käed üles tõstetuna ja siis keegi on koos minuga dushi all ja peseb mind täielikult. Siiani oli mind ka kuivatatud, aga nüüd kuivatasin ennast ise osaliselt.

Kümnes päev peale kukkumist

Magasin halvasti ja raske oli magama jääda, sest nina oli kuidagi umbes. Istusin öösel üleval ja vaatasin telekat ja jõin kuuma jooki, mille valmistasin iseseisvalt. Magasin endiselt selili käed patjadel. Lõunal käisin mägedes jalutamas mööda korralikku tasast teed. Mul mõlemad käed rippusid kogu aeg ja matk kestis mõni tund. Parema käe sõrmed läksid jälle natuke paiste, aga ei midagi väga hullu. Jälle ei saanud paremat kätt rusikasse panna.

Õhtul lasin vasakult käelt elastiksideme ära võtta. Sideme äravõtja tahtis kohe mu kätt puudutada peale sideme eemaldamist, aga ma tõmbasin käe kuidagi välgukiirusel eemale ja hakkasin nutma. Mul oli hirm valu ees, sest viimati seda kätt katsudes oli väga valus vahetult enne sideme peale panemist. Sain vist vasakut kätt keerata/pöörata juba täies ulatuses ja sain ka vasakut kätt randmest painutada natuke, aga mitte täies ulatuses. Teatud asendis oli vasak käsi ikka endiselt valus. Magama minemise ajaks olid juba nahapinnalt ka sidemejäljed kadunud. Pesin iseseisvalt hambaid. Magamamineku ajaks oli vasak ranne veidi paistes. Nutsin õhtul suurest rõõmust. Muudkui jälgisin oma vasakut rannet ja selle liikumist. Nautisn üle pika aja, et saan ise oma pead silitada, tunda jooksvat vett käel voolamas, sain ise nägu pesta. Olin väga õnnelik, et sain juba päris palju asju ise teha. Ainult tossupaelu ja jopelukku ei saanud veel ise kinni.

Üheteistkümnes päev peale kukkumist

Öösel magasin väga halvasti. Sain juba ise päris vabalt riietuda ja süüa, pudelist vett valada ja pooltäis klaasi hoida ja juua. Sain ka iseseisvalt terve voodi korda teha. Käisin esmakordselt ise dushi all ja kuivatasin ennast ka tervenisti ise. Õhtul käisin natuke jalutamas ja käed ei valutanud enam. Kasutasin ka paremat kätt kergete asjade tõstmiseks kui vaja. Sain parema käe sõrmi kasutama hakata arvutiga kirjutades. Vasakule randmele ei pööranud enam tähelepanu, aga teatud asendis oli ranne ikka valus. Vasakul randmel vigastuskoha juures oli näha nahapinnal kollakat värvi ja ju seal oli algul sinikas.

Kaheteistkümnes päev peale kukkumist

Sain iseseisvalt tossupaelad ja jopeluku kinni. Sõitsin iseseisvalt liinibussiga traumapunkti kipsis kätt näitama. Arst ütles, et kõik on korras ja sellest kirjutasin juba eespool. Siit alates on elu päris normaalne, sest saan ise praktiliselt kõiki toiminguid teha. Jooksmas ei käi ja üleüldse tekkis mul peale arsti juures käimist nii suur motivatsioonilangus, et ma ei teinud enam midagi. Ma ei tahtnud enam jõusaali minna, ei käinud isegi väljas jalutamas. Lihtsalt istusin kodus ja lugesin tunde ja ootasin, et päev jõuaks õhtusse ja et algaks uus päev. Ootasin seda päeva, millal kips ükskord ära võetakse.

Viieteistkümnes päev peale kukkumist

Sain juba ka paremat kätt rusikasse panna ja pöialt liigutada. Kui parema käe põidlaluud katsuda metacarpal koha juurest, siis see oli endiselt valus ja see koht hakkas katsudes valutama. Rusikasse sain küll paremat kätt panna, aga midagi tugevalt pigistada ei saanud. Positiivne oli see, et mu käsi veel üldse ei sügelenud kipsi alt.

Olin lugenud internetist, et enamasti hakkab nahk kipsi all sügelema ja haisema ja osad kasutavad sügamiseks näiteks kudumisvardaid, mille lükkavad kipsi alla. Minul ei hakanudki nahk kipsi all kordagi sügelema kogu selle kuue nädala jooksul, kui käsi oli kipsis.

Peale arsti juures visiidil käimist kaheteistkümnendal päeval, ma lihtsalt ootasin, et saaks kipsi ära võtta ja et elu läheks normaalseks. Kuna arst ütles, et kõik ei ole täiuslikult kokku kasvanud, siis ma olin mures. Ma ei teadnud või osanud sel hetkel arvata, et tegelikult õeldakse nii igaühele ja murdunud luu täiuslikku kokkukasvamist ei olegi olemas. Ma olin sisuliselt üksi välismaal. Mul ei olnud endiselt mittemingisugust tervisekindlustust. Mul ei olnud kellegi käest võimalik nõu küsida. Püüdsin Eesti arstidelt e-maili teel nõu küsida, aga loomulikult, kes siis ikka oskab niimoodi isegi rõndgenpilti nägematta midagi ütelda. Nii ma siis olingi üksi ja õnnetu ja täielikult ilma motivatsioonita. Raske oli ka see, et ma vajasin kogu aeg abi ja mul tekkis tunne, et teised peavad mind aitama vastutahtmist. Lihtsam on ju ise teistele anda ja teisi aidata, kui olla see, keda kogu aeg aidatakse.

Neljakümne teine päev peale kukkumist

Kips võeti ära. Olin väga pettunud, sest ma arvasin, et saan nüüd parema käe randmega kõike teha. Ega ikka ei saanud küll, kuna käsi oli kipsis liikumatult olnud 6 nädalat, siis pidin hakkama harjutusi tegema, et randme keeramise/pööramise ulatus taastuks ja saaksin jälle rannet painutada.

Nädalad ja kuud peale kipsi ära võtmist

Peale kipsi äravõtmist oli nahapind väga kuiv, mis oli kipsi all ja sügeles aeg-ajalt. Algul oli selline tunne, et see naha kuivus ja sügelus ei kaogi ära, sest ma muudkui kreemitasin hoolega, aga edusammusid ei märganud. Sellelt osalt nahapinnalt, mida kattis kips, olid kõik karvad kadunud peale kipsi ära võtmist. Tasapisi kasvasid karvad tagasi, sügelus kadus ja nahk ei olnud enam kuiv.

Esimesed 7 päeva tegin hoolega harjutusi nii nagu vaja. Seejärel kaotasin motivatsiooni. Ma käisin jõusaalis rühmatrennis, aga ma ei saanud kangi käes hoida, sest ma ei olnud võimeline oma paremat kätt nii palju keerama, et saaksin korraga nii vasaku kui parema käega kangist kinni hoida. Parema käega sain ainult sõrmeotstega kangi toetada. Selline treenimine mulle ei meeldinud ja viis motivatsiooni ära. Ma ju olin lootnud, et peale kipsi äravõtmist saan teha kõike.

Käisin mõned korrad jooksmas, aga kuna ma polnud peaaegu 2 kuud jooksnud ja eriti ka muud üldfüüsilist tegevust teinud, siis oli kõik vaevaline. Aeg-ajalt läksin jälle jõusaali rühmatrenni, aga kui ikka nägin, et ma ei saa kangist korralikult kinni hoida, siis loobusin. Hakkasin proovima teha kätekõverdusi seistes rusikatel, sest randmeid ma painutada ei saanud.

Tasapisi siiski randmed paranesid. Suvel ühel hetkel proovisin hundiratast teha ja sain hakkama. Püüdsin ka kätel seista ja sain ka hakkama. Siiani ei ole parema randme painduvus ideaalne, aga see on seepärast, et ma ei ole ise midagi teinud, et painduvust parandada. Oma igapäevaelus ma ei mõtle enam randmemurrule ja ükski tegevus ei tee mulle valu või ei tuleta meelde luumurdu.

Olin vaadanud internetist videosid, kus inimestel olid väga hullud murrud ja käe sisse pandi plaate ja aeg-ajalt tehti uusi operatsioone, et olukorda parandada. Seal oli üks mees, kes ei suutnud isegi 2,5 aastat peale luumurdu kätt tugevasti rusikasse panna ja labakätt lõdvalt raputada. Olin lugenud ka juttusid, et osad ei ole saanud enam rattaga sõita, sest ranne on valus. Ma saan nüüd õnneks kõike teha, ka väjas rattaga sõita ja kätt raputada ja ma ei pea midagi tagasi hoidma. Olen õnnelik, et kukkudes ei vigastanud muid kehaosi, ega jalgu, põlvi, selgroogu ega pead.

Üks tegevus on, mida ma siiani ei ole teinud ja mida ma kardan teha. Ma ei ole kordagi enam peale luumurdu rippunud või proovinud teha rippes lõuatõmmet. Ma tean, et käega on kõik korras, aga mul on mingi tobe ettekujutus või hirm, et kui ma ripun, siis rebin käe otsast ära ja luu on jälle katki. Tean, et nii ma luud katki ei tee ja et ma võin julgelt rippuda, aga ikkagi mingi hirm alateadvuses ei luba mul rippuda. Samas tean ka, et ükskord saan oma hirmust üle ja ripun jälle.

Kas ma kunagi veel mäesuusatamist või lumelauaga sõitmist tahan proovida, seda ma veel ei tea. Talv läheneb ja talvel on kindlasti ahvatlus jälle mägedesse minna, aga ma arvan, et ma siiski ei soovi enam. Võibolla suuskadega, aga kokkuvõttes meeldivad mulle harrastused, mis ei ole nii ohtlikud. Soovin olla edaspidi terve.